Inglid kui sõnumitoojad
Postitatud: February 14, 2011 | Kommentaarid puuduvad
Ingleid on mul palju lihtsam maalida, kui nendest kirjutada. Seda oskavad paljud teised minust paremini. Nimi Ingel või Angel on tõlkes Sõnumitooja ja nii võib neid olendeid ka minu maalidel vaadelda kui SÕNUMITE vahendajaid. Minu jaoks on nad abstraktsed olendid, kes vahendavad teinekord väga maiseid sõnumeid ja siis jälle apokalüptilisi keerukaid ideid.
Minu Inglid võivad rõõmustada lume ilu üle, võivad hoida süles kuldset viljavihku, allikast pärleid püüda või sügisel kolletunud lehti kokku lugeda ja veel tuhat muud toimetust teha. Nad kutsuvad märkama asju, mida inimene peab igapäevaelus tavaliseks, kuid mis on siiski IME.
Olen märganud oma loomingus, et aegade ärevaks muutudes relvastavad ka minu maalide Inglid end mõõkade ja sõjalippudega nagu asuksid nad lahingusse. Seda kõike maalin alateadlikult ja mul ei ole selle taga keerulist konstruktsiooni või projekti. Tunnen, et semiootiliselt on Ingli kujund mulle kõige lähedasem tööriist, millega oma sõnumit vaatajani kanda.
Tihti küsitakse minult Ingli soo kohta – kas ta on naine või mees- minu jaoks ei oma see üldse tähtsust. Ingel on Ingel. Ja et mina kujutan neid enamuses naisfiguuridena on lihtsalt meeldimise küsimus. Võibolla on alateadlikult ka mängus see, et naine on märgina loov ja loodut hoidev ja mees on rohkem sõjakama ja purustava energia sümbol. Minu Inglid on kõik eranditult loomisega ametis, mitte selle maailma purustamisega. Purustajaid on niigi palju.
Minu figuurid on tihti kehakatteta, sest minu jaoks on inimkeha ilus nii nagu ta on loodud ja mul ei ole vahet, kas maalin Inglile selga uhke pärlites sillerdava taevaliku kleidi või on ta alasti. Märgina on ta minu kunstis ikka Sõnumitooja ja tähtis on sõnum, mitte kas tal on kleit seljas või mitte. Minu jaoks ei ole see tähtis.
Palju on küsitud ka tiibade kohta, see paistab inimesi alati väga erutavat. Tiivad lihtsalt eristavad Ingleid Haldjatest- Inglil on nagu linnutiivad sulelised ja Haldjal nagu kiilil, kes lendab jõe kohal. Nad ei ole üks ja seesama minu jaoks. Haldjarahvas on pärit muinasjutumetsadest ja on sõbrad kõigiga, kes metsades ja niitudel elavad ja toimetavad lillede ja loomade ja putukate maailmas. Inglid toimetavad kõrgel taevas tähtede taga.
Seda teemat maalides kasutan ma palju erinevaid metalseid toone, mis lubavad vaatajal erineva nurga alt näha eri värve ja särasid.
Ingli tiibu olen maalinud peamiselt traditsiooniliselt kuldsetena või ka punastena ja hõbedastena. Seegi on traditsiooniline, sest kui vaadata vanu maale, siis kipuvad ikka just need värvid korduma kui on kujutatud Ingleid.
Mulle on alati huvi pakkunud vana maalikunst, mis käsitleb religioosseid teemasid, sest seal on alati Inglid mängus.
Päris monokroomsena pole ma neid kunagi maalinudki. Need maalid, milles tundub vähem värvi olevat, on lihtsalt erinevat tooni kulla ja hõbedaga maalitud. Nii tundub mulle, et suudan paremini edasi anda nede maailma, ma ei oskagi seda teisiti põhjendada. Vastukaaluks on jälle minu maalitud väga värvikirev Haldjate sari. Ma ei mõtle teadlikult, et nüüd teen punase või kollase pildi, see tuleb iseenesest töö käigus ja värvilahendusi ei saa mina ette valmis mõelda, minu maalimismeetod on väga spontaanne. Seetõttu on mul ka raske tänases maailmas hakkama saada, kus kunstnikelt nõutakse ette kirja pandult projekte, mida nad kavatsevad näitusel esitada oma maalidel. See on kindlasti ka üks peamine põhjus, miks ma asutasin oma galerii, Epp Maria galerii Haapsalus. Siin ei saa keegi minult küsida aasta aega ette projekti minu loomingu kohta.
Kindlasti on palju kunstnikke, kellele sobib selline projektipõhine planeerimine, kuid mina nende sekka ei kuulu.
Ma ei planeeri kunagi, mis kujuga ja millist värvi tuleb Ingli tiib minu maalil, kas maalil on tagaplaan või silmapiiril pisikesed oliivipuud. Kõigest kokku tekibki see sügavus, mis annab meile märgi- tähtis on Ingli pilk ja sõnum, mida ta kannab ja kas ma oskan selle tuua vaatajani.
Tihti mulle esitatav küsimus on ka minu maalitud figuuride sarnasus minu endaga. See on nüüd küll täiesti vaataja silmades, teadlikult ma seda nii ei maali kunagi. Võibolla põhjus on selles, et maalides inimest maalib iga kunstnik alateadlikult vähem või rohkem ennast sinna sisse. Üks parimaid näiteid on Belgia kunstnik Delvaux, kes oma lõpututes unenäolistes rongijaamades maalinud kõik meesfiguurid alati täpselt enda moodi, lipsu ja pintsaku täpsuseni. Ma ei teadnud seda enne, kui olin näinud Delvaux kohta dokfilmi, kus olid ka fotod temast. Seega veelkord, ma ei maali teadlikut seda sarnasust ja Inglite vastu on minus puhas alandlikkus, nii et ma pole kunagi isegi mõelnud sellisele võimalikkusele. Ingel on Ingel ja mina olen inimene pintsli ja pliiatsiga, kes püüab jäädvustada unistust headusest ja armastusest.
Epp Maria
Kastnas 11.01.2011
Rubriik: Elust enesest, Galerii, Kunst, Toredad lood
Sildid: Epp Maria Kokamägi > inglid > maal
Kommentaarid
Lisage oma kommentaar