Uue näituse nimi on “Kalliskivid”. Idee maalida sel teemal üks sari pilte, tuli lugedes teadusajakirja National Geographic rubriiki – homme. Seal oli lühike artikkel teadlaste poolt kavandatavast maakera vahevööni puurimisest. Sügaval maapõues asub läikiv roheline kivim, mida keegi pole näinud. See asub vahevöös, mis hõlmab 84% Maa mahust. Vulkaanid on välja sülitanud kuumuse ja rõhu toimel muundunud kivimi tükke,  mis sisaldavad peridotiiti- hinnalist vääriskivi, kalliskivi. Ent keegi pole seda veel oma silmaga näinud. Siit hakkas minus idanema mõte nagu kevadine idu – me elame ju kalliskivil.

Oma uutel maalidel lasen ma ennast kanda pidurdamatult imelistel kalliskividel, maalin ehteid, pärleid, smaragde, kristalle jne. Küll küllale liiga ei tee! Olen alati armastanud vaadata kauneid ehteid nii raamatutes (mu lemmik on Verdura), kui näitustel, antiigiärides või juveelipoodides. Olen ka ise mõned ehted kunagi kavandanud, kuid nende teostamine nõuab suurt algkapitali, seega praegu piirdun ehete maalimisega.

Kollektsioon KALLISKIVID koosneb 10 uuest maalist ja astub vaatajate ette märtsi lõpus.

Teie Epp Maria

Linnas võtsime suuna Telliskivi tänav 57 poole ja parkisime Kukekese ette. Külmast tuppa astudes võttis meid vastu mõnus soojus, imeline toidulõhn ja naeratavad lahked näod leti taga. Olime jõudnud nagu koju, kus sõbrad juba ees ootavad. Tellisime endile toidud ja peab ausalt tunnistama – väga maitsev nagu kodutoit, lihtne, värske ja hea.

Tahtsin teiega seda mõnusat sooja talvist elamust jagada ja soovitada julgelt, kui kõht on tühi, siis Kukeke on hea, ilus ja lihtne kodune koht, kus saate keha kinnitada ning sooja saada.

Ilusat talve, sooja südamesse ja maitsvaid toiduelamusi Kukekeses!

Epp Maria

3. Veebruar 2012 Sepamaa talus

Vististi arvavad kõik lapsed, et nende isa on parim maailmas, nii ei erine ka mina, olles õnnelik ja tänulik, et mul on selline eeskuju olnud. Vaatamata oma karusele välimusele on isa õpetanud mulle justkui möödaminnes kaks väga olulist „pehmet“ väärtust: teha kõike südamest, kire ja andumusega ning et kõige olulisem asi elus on armastus- nii töös, inimsuhetes kui ka ellusuhtumises. Ja kui midagi ette võtta, siis teha seda lõpuni hästi, andes endast parima.

Selline maksimalisti suhtumine oma loomingusse on imetlusväärne, aga samas on see ka ennasthävitav, sest niimoodi ei saa oma töö eest peaaegu kunagi õiglast tasu, sest alati kulub selliselt töötades rohkem aega ja füüsilist ning vaimset energiat kui tänapäeval on võimalik selle eest maksta. Aga siiamaani pole see isa heidutanud. Iga töö, mille ta ette võtab, teeb ta nii nagu see oleks tema viimane, on see siis väike karbike või suur maal. Ta on teinud enda ja oma laste kodudesse tõelisi meistritöid, mis on saanud meie pesade keskpunktiks, millest hargneb edasi kogu ülejäänud kodu olemus.

Arvan, et minu isa pole ennast kunagi teadlikult või ametlikult niiöelda „isaks“ nimetanud. See on tulnud tal loomulikult ja möödaminnes, olles osa tema igapäeva elust, ilma et see oleks tema arvates väärinud esiletõstmist või eraldi äramärkimist. Mina olevat olnud röökiv titt, kes oli vait ainult siis kui olin liikumises, seega on isa kärutanud minuga mööda Tallinnat mitmeid sadu ja rohkemgi kilomeetreid ja kulutanud kärul 4 paari kumme! See, mida tänapäeval räägitakse Skandinaavia meestest, et nad on hoolitsevad isad ja aitavad oma kaasadel lapsi mähkida ja kussutada, seda tegi minu isa juba 80ndatel. Nad olid emaga tõeliselt võrdne paar, kus mõlemad tegid kõike – küll hoolitsesid laste eest, tegid süüa, koristasid ja käisid kordamööda tööl ja lõpetasid ülikooli.

Hindan oma isa isaks olemises väga palju, aga veel rohkem imetlen teda kui kunstnikku. Kuigi avalikult mitte nii kuulus, on ta minu arvates geniaalne ja tohutult mitmekülgne looja! Aga nagu geeniustega ikka, osatakse neid väga harva omas ajas hinnata.

Ta on fantastiline maalikunstnik ja väga nutikas disainer. Kuigi oleme omavahel ideid vahetanud kogu minu elu (ehk siis juba 30 aasat!), tegime ühisnäituse alles eelmisel aastal. Kindlasti teeme ka tulevikus midagi koos, sest täiendame ja toetame teineteist seal, kus endal vajaka jääb. Isa on öelnud, et tema parimad sõbrad on tema lapsed ja võibolla just sellepärast sujub meil temaga koostöö nii hästi.

Hetkel on ta abiks oma teisele türele, minu õele Annile, kes punub uut söögikohta nimega Kukeke. Papa on teinud sinna kadestamisväärse mööbli, mis loob kohale omanäolise hõngu ja annab ruumile hinge – ja see ju kunstniku ülesanne ongi, luua mitte millestki midagi, millest saabki asja tuum.

Oi jah, meie elu ja kunstimaalim oleks papata ja tema hullude ideede ja teostusteta palju vaesem ja igavam. Loodan, et jätkuks ikka inimesi, kes tema tööd märkavad ja hindavad!

Ilusat isadepäeva kõikidele toredatele isadele ja emadele, kes on andnud meestele võimaluse olla isad!

Liisu Arro
Jaak Arro tütar

Jätkuvalt korraldame aga talv läbi Epp Maria Galeriis ja Anni Kohvikus üritusi, kuhu on oodatud nii pulmapeod kui ametlikumad koosviibimised. Täpsem info maret@eppmaria.ee. Ja muidugi tegutseb jõudsalt edasi ka galerii veebipood, kust saab mugavalt igast maailma paigast soetada endale või sõbrale mõni maal või unikaalne keraamiline teos.

Kuna galerii keraamik, Liisu, on oktoobrist kevadeni intensiivselt hõivatud uue „projektiga“, siis kõigil, kel on jõuluks soovi saada midagi tema loomingust, on praegu just õige aeg tellimused teele panna aadressil liisu@eppmaria.ee.

Nii et kes pole sellel suvel veel Anni Kohvikusse jõudnud ja Nadja kooke maitsnud, siis on seda võimalik augustikuu jooksul teha! Samuti tasub külastamisvaeva Epp Maria, Imbi, Jaagu ja Liisu selle suve helge ja särav looming.

Teie Epp Maria Galerii ja Anni Kohvik

”Minu jaoks on aiapidamine üks lõputult saagikas tegevus. Lisaks maitsvatele aiasaadustele pakub peenardel nokitsemine palju ilu ja hingekosutust, see ei tähenda ainult tööd. Olen õppinud seda nautima oma vanematelt, kes on suured roosiarmastajad,” rääkis Anni Arro. ”Seepärast on meie korraldatud aiamüük ka romantilisemat laadi. Lisaks vajalikele aiakaupadele on võimalus endale soetada näiteks kleit, mida kandsin, kui käisin Roomas oma raamatut „Itaalias, Pelgulinnas ja Sepamaal“ kirjutamas. Sinna juurde veel Liisu kuldsed kingad ja kaunis jalutuskäik kevadlillelises aias võib alata,“ lisas Anni.

Aiamüük toimub laupäeval 28. mail kell 12-16 Haapsalus Epp Maria Galerii hoovis aadressil Kalda 2. Kevadiselt aiamüügilt saab soetada lisaks erinevatele istikutele ja aiakaupadele romantilist roosilõhnalist kosmeetikat ning stiilseid taaskasutatavaid poekotte USA-st. Esmakordselt esitleb üritusel omanäolist käsitööd Haapsalu ehtekunstnik Beguta Kevvai. Galeriis on võimalik vaadata ja osta Epp Maria Kokamäe ja Imbi Linnu maale, Jaak Arro loomingut, Liisu Arro keraamikat ning aega veeta Anni Kohvikus galerii teisel korrusel. Kohviku uksed suletakse kell 23.

Galerii tegemistega saab end kursis hoida, lugedes galerii kodulehekülje www.eppmaria.ee, blogi ja Facebooki sissekandeid. Täpset infot ürituse kohta jagatakse telefonil 47 24 194 ja meili teel galerii@eppmaria.ee.

Minu isa oli väga tagasihoidlik mees. Kunstnikunatuur, kellele meeldis omaette ateljeevaikuses maalida. Ta töötas aeglaselt ja põhjalikult, kogudes materjali ja tehes kavandeid oma valmivate maalide tarvis. Ennast laadimas, nagu tänapäeval öeldakse, käis ta looduses, olles kirglik kalamees. Mäletan, et väikese tüdrukuna pakkusid mulle suurt huvi isa lantide kogud. Need olid imeilusad nagu ehted, igat liiki eraldi karpide sisse pakitud. Olid spetsiaalsed konksud ahvenate, haugide, latikate ja särgede jaoks. Isa valmistas neid lante ise. See oli ka minu jaoks põnev juveliiritöö, tihti kaunistati neid kirevate värvide või isegi pärlite või suletuttidega. Mul on praegugi alles mõni karbike, kus isa tehtud landid sees.

Isa töötas Tallinnas Kunstihoones, ateljees nr 12. Praegu töötab seal Peeter Mudist. Ateljee oli väike ruum, aga suure aknaga ja imelise vaatega Niguliste kirikule. Seda on isa ka maalinud töös nimega “Tallinn. Talv.” Olin selle maali jaoks modell, lugesin raamatut esiplaanil ja taustaks ongi see võrratu vaade ateljee aknast vanalinnale. Samas ateljees tegin ka mina oma esimesed kunstialased katsetused ja päris alguses elas kogu meie pere sellel väikesel pinnal- isa, ema ja nende kolm last (Ilo, mina ja Juho ) ja veel vanaisa ja vanaema , kes olid meiega talved linnas. Aga siis olin ma väga väike ja ei mäleta seda aega, ema on sellest vaid jutustanud.

Küll aga mäletan isa kõiki suuri maale, mis seal valmisid. Ateljee oli minu lemmikpaik kui tulin koolist koju. Tulin õue kaudu ja alati vaatasin üles neljanda korruse aknasse ja isa aimas alati õigesti, et olen tulemas ja viipas aknal tervituseks. Nii oli see minu kooli ajal ja ka kunstiõpingute ajal ERKIs (praegune EKA). Ikka oli esmalt isa ateljee külastus, et näha, kuidas ta on edasi maalinud pooleliolevat maali ja siis lippasin üles kuuendale korrusele, kus asus meie kodu.

Sain vaadata loominguprotsessi väga lähedalt ja olen kindel, et see on mind õpetanud kõige rohkem, kindlasti palju enam kui õpinguaastad ERKIs.

Isa sünnipäeval on alati õitsenud esimesed sinililled, loodan, et nad õitsevad ka sellel aastal kui Luulik Kokamäe sünnist möödub 90 aastat.

Epp Maria

Uus on selles sarjas ka tehnika, kuidas olen neid töid maalinud. Olen alati armastanud joonistamist ja joone ilu, millega saab anda edasi meeleolusid ja tundeid. Olin koolis usin joonistaja ja see tund tunniplaanis oli mulle alati meeltmööda. Muidugi ei armastanud ma midagi elutut joonistada, kipspead ja ornamendid olid väga igavad, aga kui ees istus modell, oli töö alati põnev. Selle kevade maalisari ongi minu püüdlus ühendada joon ja värv. Varem olen seda edukalt viljelenud akvarelltehnikas, kuid nüüd püstitasin endale väljakutse ühendada joone elegants ja õlivärvi raskus ning luua sellest kergus, nii et tulemus mõjuks nagu akvarellmaal. Seega on maalidel alusjoonis tehtud tušiga ja taotluslikult jäetud see paistma, mitte kaetud värviga. See on mulle uus tehnika ja väga paeluv, joonistus annab aimata ka tööprotsessi kulgu.

Loodan töötada selles suunas edasi. Praegu on teie ees väikesed maalid, kuid püüan oma uusi katsetusi ka suurde formaati üle kanda.

Ilusat kevadeootust AD 2011,
Epp Maria

Minu Inglid võivad rõõmustada lume ilu üle, võivad hoida süles kuldset viljavihku, allikast pärleid püüda või sügisel kolletunud lehti kokku lugeda ja veel tuhat muud toimetust teha. Nad kutsuvad märkama asju, mida inimene peab igapäevaelus tavaliseks, kuid mis on siiski IME.

Olen märganud oma loomingus, et aegade ärevaks muutudes relvastavad ka minu maalide Inglid end mõõkade ja sõjalippudega nagu asuksid nad lahingusse. Seda kõike maalin alateadlikult ja mul ei ole selle taga keerulist konstruktsiooni või projekti. Tunnen, et semiootiliselt on Ingli kujund mulle kõige lähedasem tööriist, millega oma sõnumit vaatajani kanda.

Tihti küsitakse minult Ingli soo kohta – kas ta on naine või mees- minu jaoks ei oma see üldse tähtsust. Ingel on Ingel. Ja et mina kujutan neid enamuses naisfiguuridena on lihtsalt meeldimise küsimus. Võibolla on alateadlikult ka mängus see, et naine on märgina loov ja loodut hoidev ja mees on rohkem sõjakama ja purustava energia sümbol. Minu Inglid on kõik eranditult loomisega ametis, mitte selle maailma purustamisega. Purustajaid on niigi palju.

Minu figuurid on tihti kehakatteta, sest minu jaoks on inimkeha ilus nii nagu ta on loodud ja mul ei ole vahet, kas maalin Inglile selga uhke pärlites sillerdava taevaliku kleidi või on ta alasti. Märgina on ta minu kunstis ikka Sõnumitooja ja tähtis on sõnum, mitte kas tal on kleit seljas või mitte. Minu jaoks ei ole see tähtis.

Palju on küsitud ka tiibade kohta, see paistab inimesi alati väga erutavat. Tiivad lihtsalt eristavad Ingleid Haldjatest- Inglil on nagu linnutiivad sulelised ja Haldjal nagu kiilil, kes lendab jõe kohal. Nad ei ole üks ja seesama minu jaoks. Haldjarahvas on pärit muinasjutumetsadest ja on sõbrad kõigiga, kes metsades ja niitudel elavad ja toimetavad lillede ja loomade ja putukate maailmas. Inglid toimetavad kõrgel taevas tähtede taga.

Seda teemat maalides kasutan ma palju erinevaid metalseid toone, mis lubavad vaatajal erineva nurga alt näha eri värve ja särasid.

Ingli tiibu olen maalinud peamiselt traditsiooniliselt kuldsetena või ka punastena ja hõbedastena. Seegi on traditsiooniline, sest kui vaadata vanu maale, siis kipuvad ikka just need värvid korduma kui on kujutatud Ingleid.

Mulle on alati huvi pakkunud vana maalikunst, mis käsitleb religioosseid teemasid, sest seal on alati Inglid mängus.

Päris monokroomsena pole ma neid kunagi maalinudki. Need maalid, milles tundub vähem värvi olevat, on lihtsalt erinevat tooni kulla ja hõbedaga maalitud. Nii tundub mulle, et suudan paremini edasi anda nede maailma, ma ei oskagi seda teisiti põhjendada. Vastukaaluks on jälle minu maalitud väga värvikirev Haldjate sari. Ma ei mõtle teadlikult, et nüüd teen punase või kollase pildi, see tuleb iseenesest töö käigus ja värvilahendusi ei saa mina ette valmis mõelda, minu maalimismeetod on väga spontaanne. Seetõttu on mul ka raske tänases maailmas hakkama saada, kus kunstnikelt nõutakse ette kirja pandult projekte, mida nad kavatsevad näitusel esitada oma maalidel. See on kindlasti ka üks peamine põhjus, miks ma asutasin oma galerii, Epp Maria galerii Haapsalus. Siin ei saa keegi minult küsida aasta aega ette projekti minu loomingu kohta.

Kindlasti on palju kunstnikke, kellele sobib selline projektipõhine planeerimine, kuid mina nende sekka ei kuulu.

Ma ei planeeri kunagi, mis kujuga ja millist värvi tuleb Ingli tiib minu maalil, kas maalil on tagaplaan või silmapiiril pisikesed oliivipuud. Kõigest kokku tekibki see sügavus, mis annab meile märgi- tähtis on Ingli pilk ja sõnum, mida ta kannab ja kas ma oskan selle tuua vaatajani.

Tihti mulle esitatav küsimus on ka minu maalitud figuuride sarnasus minu endaga. See on nüüd küll täiesti vaataja silmades, teadlikult ma seda nii ei maali kunagi. Võibolla põhjus on selles, et maalides inimest maalib iga kunstnik alateadlikult vähem või rohkem ennast sinna sisse. Üks parimaid näiteid on Belgia kunstnik Delvaux, kes oma lõpututes unenäolistes rongijaamades maalinud kõik meesfiguurid alati täpselt enda moodi, lipsu ja pintsaku täpsuseni. Ma ei teadnud seda enne, kui olin näinud Delvaux kohta dokfilmi, kus olid ka fotod temast. Seega veelkord, ma ei maali teadlikut seda sarnasust ja Inglite vastu on minus puhas alandlikkus, nii et ma pole kunagi isegi mõelnud sellisele võimalikkusele. Ingel on Ingel ja mina olen inimene pintsli ja pliiatsiga, kes püüab jäädvustada unistust headusest ja armastusest.

Epp Maria

Kastnas 11.01.2011

Tänavu soovivad Epp Maria ja Anni aidata loomi. Kleidid valmisid ja tulid müüki 2010. aasta detsembris ja tänaseks on algus pandud ka koostööle Eestimaa Loomakaitse Liiduga. Ühiselt  Ivo Nikkolo brändijuhi Kaja Milderi, Heiki Valneriga Eestimaa Loomakaitse Liidust, Epp Maria ja Anniga jõuti otsusele, et kõige tulutoovam on ikkagi harida inimesi ja meelde tuletada, kuidas inimlik inimene peaks elus käituma loomadega. Selle tarbeks on tulemas sotsiaalkampaania “Ära võta kergekäeliselt endale kevadel looma suvilasse või oma koju, kelle sa hülgad sügisel tee äärde või prügikasti”. Kui sa pole valmis oma lemmikloomaga elama tema elu lõpuni koos, siis on parem endale mitte looma perre võtta. Selle asemel võib lapsele karvase mängukaru osta. Kampaania käivitamiseks on raha, mis tuli  kleitide müügist ja loodame ka meedia abile, et meie elu paremaks muuta siin Eestimaal.

Kampaania kõrghooaeg on ajastatud maikuusse, kui algamas suvine koolivaheaeg ja lapsed lähevad maakodudesse ning kiusatus väike karvakera- kutsikas või kassipoeg- sinna kaasa võtta. Kuid sügisel ollakse fakti ees, et ei tahetagi seda uut pereliiget linna kaasa võtta ja ta hüljatakse. Selliseid fakte on kahjuks hirmutavalt palju. Samuti kutsume me üles inimesi, kes soovivad tõsiselt endale koera või kassi perre võtta, esmalt vaatama varjupaikade elanike seast – nad kõik ootavad uude koju pääsemist!

Epp Maria

Sepamaa talus, 14. veebruar 2011

Tänavatel on küll raskem liikuda, tuleb tähelepanelikult vaadata räästas ohtlikke purikaid ja samal ajal libedal kõnniteel tasakaalu hoida, kuid see kõik käib meie Põhjamaa elu juurde. Ja selle pimeda aja teeme helgemaks meie ise – paneme aknale küünla ja ehime kuuse või riputame mõnele armsale potilillele väikese ingli ja piparkoogi.

Jõuluaeg on paraku muutunud tänapäeval suureks kiirustamiseks ja tormamiseks. Tundub, et kõik mis sel aastal on tegemata jäänud, tuleb kiirustades veel täna ära teha nagu lõppeks aeg siin ja praegu. Tegelikult see nii ju pole, aeg läheb edasi ja rahulikult toimetades jõuab Jõulumeel meisse palju paremini. Vaatan akna taga toimetavaid linde. Rähn toksib käbi, mille ta on osavalt elektriposti prakku surunud, tihased ripuvad tagurpidi lillepottides, mille olen rasvaga täitnud ja sirelipõõsasse riputanud, siidisabad saabuvad parves ja maiustavad mõne hilise ladvaõuna kallal. Tuisk vihiseb läbi aia ja roosid on pehme lumevaiba all soojas. Kogu maa on talveunne suikunud.

Soovin teile kõigile, kallid sõbrad, Jõulurahu ja et me kõik saaksime kaminatule paistel natuke talveunes tukkuda ning valmistuda uueks puhkemiseks kevadel. Jõulude mõte on just Jõulurahu, mida osata oma hinge kutsuda ja hoida. Märgakem ilu ja headust enda ümber.

Kaunist Jõulurahu soovides,
Epp Maria