Luulik Kokamägi
15. aprill 1921 – 25. juuni 1986

Luulik Kokamägi sündis Pärnus, kuid oma lapsepõlve ja noorusaja elas Valgas. Kunstihariduse omandas ta alates 1947. aastast Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja 1953. a. lõpetas Tallinnas ERKI. Aastal 1946 töötas Valgas "Säde" teatri dekoraatorina, 1953-57 Tallinnas Kunstitoodete Kombinaadi dekooriateljees, seejärel oli vabakutseline kunstnik, 1979-1980 oli ERKI maaliõppejõud, aastast 1956 Kunstnike Liidu liige.

Ta elas Tallinna Kunstihoones nn. kunstnike majas, praeguse aadressiga Vabaduse väljakul, kus neljandal korrusel oli ka tema ateljee. Luulik Kokamäe loomingu algperioodi kuuluvad lüürilise kallakuga realistlikud portreed, milles ta jätkas Eesti portreemaali häid traditsioone. Sellest perioodist on maalid Inge Teder 1957, Imbi 1959, Inna Taarna 1961, baleriin Elonna Spriit 1963 (kõik EKM).

Luulik Kokamäe loomingu kõrgaeg oli 1970-80ndad, mil kujunesid välja impressionistlik maalilaad ja meelisainestik. Seda perioodi iseloomustavad avarad ja valgusküllased maastikud rahulikes poosides figuuridega: Rauge õhtu 1974 (EKM), Epp orhideega 1976 (EKM), Epp 1978 (EKM), Pierrot öö 1980, Kevadõhtu 1980, Jaanipäeva paiku 1981 (erakogus) jne.

1981 sai ta Konrad Mäe nimelise kunstipreemia. Hulgaliste näituste seast on meeldejäävamad 1979. a. Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja 1991. a. Tartu Kunstimuuseumis asetleidnud näitused.

Luulik Kokamägi oli Epp Maria Kokamägi isa.