Saime just praegu näituse üles Jaaguga. Tuli väga ilus. Ma olin eelnevalt veidi murelik, et kuidas kõik meie erinevad põlvkonnad kokku sobivad, aga kõhklesin ilmaaegu. Nüüd on kohe süda rahul ja rõõmus. Hinge tekkis juba ootus, et keegi uksest sisse astuks ja saaks kõike seda oma silmaga kaeda :) Eesti kunstipildis on haruldane, et ühel näitusel oleks esindatud kolm põlve kunstnikke. Heites veel pilgu galerii seintele, mida nüüd ehivad ka minu ema ja isa maalid, siis tundub, et oleme saanud valmis just kui oma sugupuu. Küll ehk veidi teisel moel, kui seda on harjutud nägema või tegema. Peregaleriist on saanud muuseum, mille eksponaatideks on meie pere põlvkondlikud sidemed läbi kunsti.